8. veebr 2013

Kümme filmisoovitust: Lauri Laanisto

Värskemat ja vanemat vaatamismaterjali soovitab laia profiiliga blogija LAURI LAANISTO (trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com).



Viis vanemat

VIIMNE INIMENE (Der Letzte Mann, Saksamaa 1924, rež. F. W. Murnau). Saksa ekspressionism oli väga põnev värk, noorukese filmikunsti uljad eneseotsingud Esimese maailmasõja järgses suletuses. Aga see pole ainult "Nosferatu" ja "Metropolis", vaid näiteks ka "Dr Caligari Kabinet" ja "Viimne inimene" - pooleteisttunnine tummfilm, ühegi vahetiitrita, aga pagana kaasahaarav. Peaosaline Emil Jannings tegi väga võimsa rolli, ent nüüdseks on ta üsnagi unustusse vajunud, kuna oli hiljem Hitleri veendunud poolehoidja. Enne seda suutis ta siiski ka Hollywoodis läbi lüüa, ning muuhulgas pälvida 1928. kõige esimese parima meesnäitleja Oscari. "Viimne inimene" on muuseas ka film, kus Murnau esmakordselt kasutas "vabastatud kaamerat" (Entfesselte Kamera) - see pandi operaatori rinnale, kui ta jalgratta seljas hotelli fuajees ringi sõitis, samuti riputati kaamerat nööri otsast alla.



A MATTER OF LIFE AND DEATH (Inglismaa 1946, rež. Michael Powell ja Emeric Pressburger). Viimase nelja-viie aasta jooksul on Hollywoodiski mõistma hakatud, et ulme sihtrühmaks pole mitte üksnes 12-aastased vinnilised noorukid, kes kogu oma taskuraha tegelaste plastkujukeste alla panevad; et tibake žanre segades saab sedasorti filme ka vähe täisealisemale vaatajaskonnale vastuvõetavaks teha. Inglased teadsid seda juba 40ndail, ning "Elu ja surma küsimus" on teravmeelne ulmeline romkomm, mida kannatab praegugi vaadata. Kusjuures - eriefektid surmajärgsest "komandopunktist" paradiisi ukse taga (tegevus toimub ju sõja ajal) ja taevasest kohtuistungist on palju etemad kui näiteks "Prometheuses", olgugi paberist tehtud.

THE BEST YEARS OF OUR LIVES (USA 1946, rež. William Wyler). John Fordi, John Hustoni ja Frank Capra varju jäänud William Wyleri parimaks peetav film Teise maailmasõja vastsete veteranide kohanemisraskustest argipäevaga. Sõjast naasnud rindemeeste ängid on ehk üks enim läbimängitud teemasid Ameerika filmikunstis, ja see film kajastab neid minu jaoks kõige efektiivsemalt - liigse patriotismi, melodramaatilise värvikuse ja vandenõuteooriateta, mis kipuvad sedasorti filmides enamasti tooni andma. Üks paljudest tolle ajajärgu tõeliselt headest Hollywoodi filmidest "Vihakobarate", "12 vihase mehe", "Sierra Madre varanduse", "Mr Smith läheb Washingtoni" jne kõrval.



MÄNGUKANN (Le Jouet, Prantsusmaa 1976, rež. Francis Veber). Lavastaja-stsenarist Francis Veber ja näitleja Pierre Richard on põhimõtteliselt prantsuse vaste Leonid Gaidaile ja Juri Nikulinile. Nad on teinud koos terve posu filme, millest enamik näivad rohkem või vähem jalaga-tagumikku huumori valdkonda kalduvat, kuid mis kõik on siiski elulised ja südamlikud, kaasahaaravad ja ehedad, igati žaktatiilikud.

STALKER
(NSVL 1979, rež. Andrei Tarkovski). Okei, see on ehk klišeelik valik, aga ma ikka pidin Tarkovski ka panema - mitte niivõrd Tarkovski enda kui Strugatskite pärast. Nende raamatud on äärmiselt filmilikud just selle poolest, et kogu arusaam maailma toimimisest kipub neis alatasa mingi pealtnäha väikese arengu, uue infokillu vms järel täielikult pea peale pöörduma. Sedasorti flipid tõmbavad mind ehk kõige paremini ja sügavamale filmi sisse. Ja seni pole eriti keegi peale Tarkovski suutnud seda piisavalt hästi lavastada. 2006 sai Lopušanski "Inetud luiged" sellega peaaegu hakkama, aga mitte siiski päriselt. Eks kõik muidugi ootavad Aleksei Germani "Raske on olla jumalat". Juba vähemalt kümme aastat ootavad.



Viis uuemat

NAKED (Inglismaa 1993, rež. Mike Leigh). Kõigi nende tuhandete inglise filmide seas, kus kohmetud ja inetud inglise inimesed räpastel tänavatel öö hämaruses väikseid kiuslikke nilbusi korda saadavad, on Mike Leigh' absoluutne valitseja, ja David Thewlis tema asemik maa peal.

SURNUD MEES (Dead Man, USA-Saksamaa-Jaapan 1995, rež. Jim Jarmusch). Kino Ekraan oli mul peaaegu ühika kõrval, päevaste seansside pilet oli 20 krooni. Käisin nädal aega järjest iga päev seda filmi vaatamas. Unustasin mõneks ajaks isegi meelemürgid ja vastassugupoole...

LILJA-4-EVER (Rootsi-Taani 2002, rež. Lukas Moodysson) See film tuleks uuesti meelde tuletada. Eriti neile, kes parasjagu kodumaalt kusagile Skandinaaviasse "hea otsa" peale loodavad saada.



INTO THE WILD (USA 2007, rež. Sean Penn). Eksistentsialism ameerika moodi. Ka peavoolu Hollywoodis saab täiesti kobeda filmi teha, kui produtsendikamba "jalajälge" minimeerida suudetakse. Naiivsusel ja sentimentaalsusel on oma hind, aga ka oma võlu.

PERFECT SENSE (Inglismaa-Rootsi-Taani-Iirimaa 2011, rež. David Mackenzie). Üks neist uuema aja romantilistest ulmedraamadest. Taanlane Kim Fupz Aakeson on kirjutanud täiesti geniaalse stsenaariumi. Imelihtne, sirgjooneline lugu, kus allakäik on vältimatu.



LISAPALA

LE NOM DES GENS (The Names of Love, Prantsusmaa 2010, rež. Michel Leclerc). Prantsuse armastusfilmid ei meeldi mulle reeglina üldse, aga see suutis täiesti pahviks lüüa. Soovitatav vaadata igasuguste eelteadmisteta.

Kommentaare ei ole :